90 aastat eesti skautlust - omanäoline areng

Eesti skautlus ja skautlus Eestis 1912-1940

Skautliku liikumise alguseks loetakse Baden-Powelli (BP) poolt organiseeritud esimest laagrit Brownsea saarel 1907. Kiiresti levis skautlus üle kogu maailma ja 1912.aastal tekkisid esimesed salgad Eestis, Pärnus.

Huvi tekitas venekeelses kooliõpilaste kalendris ilmunud ülevaade ja peagi muretseti ka BP Scouting for Boys, mis venekeelses tõlkes kandis nime Junõi Razvedtšik.

Skautluse näol on tegemist rahvusvahelise noorteliikumisega, mis säilitades püsiväärtusi muutub koos ühiskonnas toimuvate muutustega. Esimene artikkel skautlusest eestikeelses ajakirjanduses ilmus juba 1911, ja selles kirjeldas Anton Õunapuu skautluse olemust ja põhimõtteid… kuigi see oli kirjutatud seoses skautide tegevuse ärakeelamisega Soomes Tsaari-Venemaa ametivõimude poolt. Raske öelda, kas sellest artiklist keegi innustust sai, aga kindlasti oli see üheks põhjuseks, miks Anton Õunapuu ise ja ehk teisedki ärksamad ja rahvuslikult meelestatud juhid enne 1916 või 1917 aastat ei hakanud tõsisemalt skautlusega tegelema… tulemus oleks olnud Eestis sama nagu Soomeski…

Nii jäi Pärnu rühm esimestel aastatel ainukeseks ja üksikuks tegutsejaks, kuhu kuulus parematel päevadel 80-100 poissi. 1916 tekkis ka Tartus rühm Aleksandri (hilisem Treffneri) gümnaasiumi juurde ning 1916/17 õppeaastal alustas Anton Õunapuu skautidega tegevust mitmete Tallinna koolide juures, kus ta võimlemisõpetajaks oli. Kui seni oli skautlik tegevus toimunud vene ja saksa eeskujudel ja kirjanduse põhjal, siis Õunapuu püüdis sellest kujundada eesti noorsootöö oma eripärade ja vajadustega. Ühiskonnas toimuma hakanud muutused, milles nii Anton Õunapuu kui ka teised juhid ja skaudid aktiivselt osalesid, mõjutasid ka märgatavalt skautliku tegevust järgmiste aastate jooksul…

Vabadussõja puhkedes oli Anton Õunapuu üheks Kalevlaste Maleva organiseerijaks ja juhiks ning ka osad skaudid-juhid liitusid sellega, samuti oli skaute nii Kooliõpilaste roodudes kui ka Soomusrongide diviisides. Scouts pataljon oli organiseeritud välis-eestlase Henry Reissari rahadega, aga skautlusega oli see seotud ainult ühise nime järgi. Eesti vabariigi ajal olid Eesti Skautide Maleva ja pataljoni vahel soojad ja sõbralikud suhted ning kui kord esitati küsimus pataljoni ülemale, et miks ei võiks kõik skautlusest läbi käinud poisid aega teenida selles pataljonis, siis tuli vastuseks, et egas me ei saa kõiki parima ettevalmistusega mehi ühte väeosasse koondada… Skoutide rügemendi 10. aastapäeval 21.detsembril 1928 kinkisid skaudid-gaidid väeosale lipu.

Vabadussõda mõjutas skautlikku tegevust mitut moodi… üle 50 skaudi ja juhi läks rindele ja 9 neist sai surma. 2.aprillil 1919 sai surma Anton Õunapuu ja temaga koos langenud kaasvõitlejate ärasaatmine Tallinnas Jaani kirikust kujunes skautide üheks suuremaks avalikuks etteastumiseks. Tema ausamba avamine langemiskohal Petserimaal 1940 aasta mais oli ka üks viimaseid enne nõukogude okupatsiooni ja jäi üheks viimaseks suuremaks ühisürituseks skautidele…

Sõja lõppedes skautlik tegevus jätkus uue hooga ja esialgu täienesid read kiiresti. Üheks põhjuseks oli ka vormiriietuse ja jalanõude tasuta jagamine skautidele… Vabadussõja ajal ostetud ja abi korras lääneliitlastelt saadud sõjaväevormid… Suuremaks puuduseks oli tol ajal koolitatud juhtide ja eestikeelse kirjanduse puudumine. Nii et tasapisi hakkasid read jälle hõrenema, kui poisid vormidest välja kasvasid.

1920. aastal osales 10-meheline üksus Londonis I Jamboreel ja Eesti skaudid olid ülemaailmse skautide organisatsiooni asutajaliikmed.

Kodused asjad aga arenesid omasoodu… nagu rahvasuu ütleb, et kus 2 eestlast koos, seal ka tekib 3 organisatsiooni… egas’ skaudidki saanud teistmoodi…

1920. aasta sügisel moodustus osadest Tallinna skautidest Noorseppade Malev. Midagi väga erilist selles polnud, sest samasugune areng toimus ka Soomes, Saksamaal ja mujalgi. Küsimus oli minu arvates ikkagi juhtide omavahelistes suhetes, mitte niivõrd maailmavaatelistes ja põhimõttelistes küsimustes.

Tänapäevase arusaamise järgi oli noorseppade organisatsioon skautlik nagu kõik teisedki, ainult et sinna kuulusid nii poisid kui ka tüdrukud. Esialgu toodi peamiseks küsimuseks rahvusküsimus, sest Eesti Skautide Malevasse kuulusid ka vene, saksa, juudi ja poola skautide üksused. ESM formaalseks tingimuseks oli Eesti vabariigi kodakondsuse omamine. Oma õppematerjalidena kasutasid ka noorsepad vene ja muudest keeltest tõlgitud materjale…

20-21.märts 1921 Tartus peetud I Skautide Kongressil asutati Eesti Skautide Malev (ESM), mille Vanemaks jäi Leopold Tõnson. Organisatsiooni põhikirja väljatöötamiseks moodustati komisjon.

Esialgu tegutsesid ka gaidide rühmad ESM juures. Kongressil otsustati hakata välja andma oma häälekandjat ja juba aprillis ilmus esimene Eesti Skaut. Esimesel aastal ajalehe formaadis ja edasi kuni 1940 aastani juba ajakirjana.

Aprillis-mais 1921 andis Odamehe kirjastus Tartus välja Arnold Tolsi ja Hans Johansoni poolt koostatud Skoudi Käsiraamatu. See leevendas natuke õppekirjanduse puudust. Palju kasutati ka skautlikus ajakirjanduses ilmunut, mida paljundati tolleaegsete vahenditega umbes 50 eksemplari korraga… Trükipressi alt tuli ainult paar numbrit Ole Valmis ajakirja 1921. aastal Tartus, mille esimene number kandis 15.märtsi kuupäeva. Sama nime all ilmus skautliku ajakirjandust ka varem ja hiljem üksikuid numbreid.

Skautide arv kasvas kiiresti ja samas tekitas see kõrvaltvaatajates erinevaid seisukohti… kardeti küll noorsoo militariseerimist, kui koolitööst eemalekiskumist, mis takistaks noorte õppimist…12.mail 1921 pidas Jaan Hünerson Riigikogus oma kolleegidele kõne, milles ta tutvustas skautluse põhimõtteid ja põhjendas skautliku tegevuse olulisust eesti noorte jaoks.

Mitmekesist tegevust pakkusid noortele nii skautide tavapärased ettevõtmised, kui ka näiteks Tartus 1921.aasta kevadel asutatud meriskautide ja ratsaskautide (5.aprill 1921) rühmad, kohaliku maleva nimekirjas vastavalt 18. ja 19. rühm.

ESM esimeseks suuremaks ühiseks ettevõtmiseks 1921.aasta suvel oli üle 1700 skaudi-gaidi külaskäik Soome, mis leidis laialdast ja sooja vastukaja mõlemal pool Soome lahte.

6.novembril 1921 toimunud ESM Nõukogu koosolekul valiti ESM Vanemaks (hiljem Peavanem) Nikolai Kann.

Esialgne vaimustus ja massiline organiseerumine nõudis tõsisemat suhtumist juhtide ettevalmistusse ja organisatsiooni edukaks toimimiseks vajalike struktuure. Eesti Skautide Malev asutati kohalike skautide malevate liiduna ja et need saaksid endale seadusliku aluse, hakati 1922. aasta aprillist looma skaudisõprade seltse, mille peamiseks eesmärgiks oli noorte tegevust majanduslikult toetada ning lahendada mitmesuguseid küsimusi ja probleeme, millega noored poleks oma vanuse või muudel põhjustel hakkama saanud. Sõprade seltsid olid juriidiliselt vastutavad skautide ja gaidide malevate tegevuse eest. Aidati leida tegevuseks vajalikke-sobilikke ruume ning suuremate ürituste läbiviimiseks toetusi nii rahaliselt kui ka varustuse näol.

8.detsember 1922 asutati Tartus Akadeemiline Skautide Selts, kuhu kuulusid ülikooli õppima asunud skaudid-gaidid ja juhid. Tänu ASS statistikaosakonna tööle on olemas päris head ja põhjalikud andmed algusaastate skautidest ja gaididest. Korraldati eeskujuliku rühma võistlusi ja aidati kaasa skautluse-gaidluse laiemale levikule väiksemates linnades ja maakohtades.

1923 märtsis loodi paarikümne vanema skaudijuhi poolt Skautmasterite Kogu, kuhu kuulusid kõik nooremskautmasterid ja skautmasterid.

11.märtsil 1923 võeti ESM Nõukogu poolt vastu Põhimäärus. Selle rakendamise arutamiseks korraldati Tallinnas 25-26. märtsil 1923 Eesti skautide II kongress. Mõned muudatused viidi veel sisse novembris ja 20.novembril 1923 kiitis selle heaks Haridusministeerium. Peatselt ilmus Põhimäärus trükitud kujul, et see oleks kättesaadav kõigile ning lõplikult hakkas Põhimäärus kehtima 1924.aasta Jüripäevast.

10-23. august 1924 toimusid Kopenhaagenis 2.Jamboree ja Ülemaailmne skautide kongress, kus osales 4 ESM esindajat. Jamboreest õhutust saanud, tekkis mõte ka eesti skautidele sarnane suurlaager korraldada. 1925.aastal toimunud Eesti skautide III kongressil võeti vastav otsus vastu ja asuti selle heaks tööle…

6.detsembril 1925 ilmus esimene number ajalehte Tallinna Skaut, mis oli Suurlaagri ja Tallinna SM häälekandjaks.

12.aprill 1926 kinnitas Peastaap oma koosolekul uued skaudimärkide ja tunnistuste kavandid. Esitatud kavandite hulgas olid ka tõotusmärgi, hoolsusmärgi ja eeskujuliku skaudi märgid, autoriks skm. Hugo Paalmann. Seaduslik kinnitus sellele EV vapiga märgile saadi Eesti valitsuse poolt 1928. aasta aprillis.

Eesti Skautide Maleva I Suurlaager toimus Pirita-Kosel 6-12 juuli 1926, laagrijuhiks oli skm. Hugo Paalmann. Osavõtjaid oli natuke üle 400, nende hulgas ka 16 Soomest, Lätist ja Itaaliast.

1927. aasta sügisel sai Hugo Paalmann esimese ESM juhina Metsamärgi ehk Gillwelli “kontide” kandmise õiguse… üldjärjekorras oli ta 2320. Metsamärkehk Gillwell on kõrgeim skaudijuhtide kursus ja koosneb mitmest osast: teoreetiline kursus, laager ehk praktiline tegevus ja administratiivne osa ehk lõputöö. Eesti skaudijuhid võtsid enne 1940.aastat osa peamiselt Inglismaal ja Soomes toimunud kursustest.

28-29. oktoobril 1927 toimus Tallinnas esimene ESM skaudijuhtide aastakoosolek (AK), mis oli mõeldud seniste skautide kongresside asemel. Igati tõhus ja edukas muudatus, mille positiivsed küljed tulid välja pikema aja jooksul.

22-24 juuni 1930 toimus Pärnus meriskautide rühmade I Suurnõupidamine, kus võeti vastu ühtlustatud vorm ja eksamite kavad.

27.mail 1930 otsustas Kaitseliidu vanemate kogu asutada uue skautliku organisatsiooni Noored Kotkad (NK), kinnitati NK põhimäärused ja valiti Peastaap. Selleülemaks sai Johannes Tedersoo, kes oli NK organisatsiooni loomiseks sisulise eeltöö teinud.

Paljudes skautides ja vanemates juhtides tekitas algul muidugi pahameelt, et ausa konkurentsi asemel püüdis NK organisatsioon “lihtsamalt läbi ajada” ning asus juhtide ja tervete salkade-rühmade ülemeelitamise teele. Osaliselt saavutasid NK sellisel teel edu Noorseppade juures.

28.juunist – 7.juulini 1931 toimus Koitjärvel I NMKÜ skautide suurlaager, laagrijuht oli Richard Tõnuri ja osavõtnud skautide arv 150.

Kuna riiklik toetus skautidele suht väike oli, siis tuli juhtidel-vanematel laagrite läbiviimiseks lisaraha leida, et laagrimaks rohkematele poistele taskukohane oleks. Selleks esitas Tallinna NMKÜ skautrühm Tartu Skautide maleva vanemale prof. Aleksander Paldrokile palve avaliku kõnega esineda Estonia kontsertsaalis, mille korraldamise puhas sissetulek laagri kulude katteks läheks.Papa Paldrok oli sellega lahkesti nõus ja nii pidaski üle maailma tunnustatud naha- ja suguhaiguste professor 19.märtsil 1931 Estonias kõne teemal “Noorte suguelust”…

15-25.juuli 1932 toimus Pärnu lähedal Valgerannas (Doberanis) ESM II Suurlaager. Laagrijuhiks oli skm. Herbert Michelson, kokku oli laagris skaute ja skaudisõpru 789, sealhulgas 154 Lätist, Leedust, Poolast, Rootsist, Soomest, Ungarist ja Prantsusmaalt.

19.augustil 1933 külastas EestitLord Baden-Powell, keda reisil S.S. Calgaric saatis üle 600 Inglise skaudi- ja gaidijuhi. Selleks puhuks sõitis üle Eesti Tallinna kokku üle 1500 skaudi ja BP rääkis neile lõkkejuttu Tallina staadionil peetud suurel lõkkeõhtul.

10-20.juuli 1936 toimus Haapsalu lähedal Paralepas ESM III Suurlaager. Laagrijuhiks oli skm. Herbert Michelson, kokku oli laagris skaute ja skaudisõpru üle 2000, sealhulgas 480 välismaalt.

13.oktoobril 1936 kehtima hakanud Noorsoo organiseerimise seadus lõpetas sisuliselt Noorseppade tegevuse ja nad pidid valima, kas liituda Noorkotkaste või Eesti Skautide Malevaga. Kuna kahe viimase liitmine ühiseks organisatsiooniks demokraatiat kasutades võimatuks osutus, siis lahendati osaliselt probleemid seaduse muutmisega. 23.märtsil 1938 Noorsoo organiseerimise seaduse muutmise seadusega määrati kõigi noorteorganisatsioonide Peavanemaks Sõjavägede ülemjuhataja ja haridusminister sai õiguse moodustada noorteorganisatsioonide või nende liitude koondisi, jne. Et noorkotkad saaksid osa võtta rahvusvahelistest skautide üritustest võrdsel alusel skautidega moodustati formaalselt Eesti Skautide Unioon kuhu kuulusid ka Noorkotkad ja registreeriti see ümber ka Rahvusvahelises Skautide Büroos.

Kõik vaidlusalused probleemid lahendas kiiresti Eesti okupeerimine Nõukogude Liidu poolt, kus etteantud juhiste järgi kuulusid kõik sellised organisatsioonid ja soovitavalt ka nende juhid likvideerimisele. Et asi kindlam oleks, siis tehti seda nii uute seaduste järgi keelustades (ehk ülevaltpoolt) , kui ka organisatsioonide reegleid järgides uute juhtide “valimisi” korraldades (ehk altpoolt), kes siis kiiresti “ametliku” likvideerimisotsuse vastavalt põhikirjale vastu võtsid.

19.septembriks 1940 pidi Eesti Skautide Maleva jaoks see protsess läbi olema mõlemat pidi. Pioneeride ja kommunistliku noorsooühingu kõrval sellistele “kodanlik-natsionalistlikele” liikumistele polnud kohta ette nähtud…

Nii mõnelgi skaudil-gaidil aitasid omandatud tarkused ja oskused hiljem ellu jääda ka GULAGi laagrites ja Siberist eluga tagasi tulla…

Kuri Habe

Nskm. Vaido Lillemaa

Oktoober 2002

7. oktoobril 2002 toimunud konverentsi “90 aastat eesti skautlust” ettekande kokkuvõte